14 juuni Hooldereform jõustub 1.07.2023
1.07.2023 jõustub sotsiaalhoolekande seaduse mis muudab ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahastamist. Kohalikud omavalitsused (KOV) on meie hooldekodus viibijatega juba ühendust võtnud või lähipäevil hindama tulemas kuid soovitame lähedastel endil samuti aktiivsed olla ja omavalitsusest täpsemalt infot küsida.
Lisame siia Sotsiaalkindlustusameti lehelt mõned meilt enim küsitud üldised küsimused ja nende vastused:
Mis muutub seoses reformiga üldhooldusteenuse rahastamisel?
Oluline muutus seisneb selles, et KOV osaleb nüüdsest kõigi nende inimeste teenuse rahastamisel, kellel on ööpäevaringse üldhooldusteenuse vajadus.
Teenuse korraldamine jääb samaks – KOV peab hindama inimese abivajadust ja õigustatust teenust saada ning tagama, et teenus oleks inimesele kättesaadav ja osalema teenuse rahastamises.
Rahastamise eelduseks ei ole inimese soov, vaid KOV peab isiku taotluse alusel välja selgitama, kas ta vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust või on võimalik tema abivajadus katta mõne muu teenusega. Oluline on siinjuures, et omavalitsustel on õigus (kuid mitte kohustus) kehtestada hoolduskuludele piirmäär. KOV saab ise otsustada, kas ta soovib kulude tasumisele maksimaalseid piirmäärasid kehtestada või mitte. Kui kulude tasumise piirmäärasid KOV ei kehtesta, siis tuleb kulud hüvitada tegelike kulude alusel.
Millised kulud jäävad teenuse saaja tasuda?
Teenuse saaja tasuda jäävad kõik muud kulud, mida KOV hoolduskulude ja väiksema sissetuleku hüvitise raames ei tasu. Üldjuhul on nendeks kuludeks majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse osutamisega seotud kulud (SHS § 221 lg 4 (jõustub 01.07.2023)). Selliste kulude hulka kuuluvad näiteks:
teenuse osutamiseks mõeldud hoonete ja ruumide sisustuse-, haldus-, kommunaal- ning amortisatsiooni kulud;
administratsiooni, halduspersonali, abitöötajate ja tugispetsialistide tööjõukulud (sh palgakulud, töövahendid, koolitus, lähetus, tervisekontroll jms);
teenuse osutamiseks vajalike töövahendite, sh abivahendite kulud;
hügieenivahendite kulud, käsimüügiravimite, meditsiinitarvikute kulud;
teenuse osutamisega seotud transpordikulud;
vaba aja sisustamisega seotud kulud;
toitlustamise kulud, sealhulgas toiduainete, toiduvalmistamisega seotud ning seadmete amortisatsiooni kulud, toitlustamisega seotud personali kulud jms;
teenuse saaja poolt tasutavad isiklike vajadustega seotud kulud eelkõige individuaalsed abivahendid, retseptiravimid, inkontinentsitooted ja muud teenuse saaja vajadustega (nt kultuuriürituste külastamine, juuksur, massaaž jms) seotud kulud.
Muud teenuse osutamisega seotud kulud ja nende katmise lepivad teenuseosutaja ja teenuse saaja omavahel kokku ja nende koosseis ei ole täpselt seadusega määratletud.
Kas ravimid (ka retsepti), mähkmed, ratastooli rent jms vahendid jäävad inimese tasuda? Kas võib eeldada, et need tuleks tasuda taskuraha arvelt ja kas sellisel juhul tuleb ka veel arvestada, et muudeks kuludeks peaks inimesele vahendeid jääma? Kui isikul endal vahendeid pole, kas see kohustus läheb edasi ülalpidamiskohuslastele?
Nimetatud kulud jäävad isiku enda tasuda. Isikutel, kes saavad puudega inimese sotsiaaltoetust, saavad neid kulusid sellest tasuda. Käiberaha ainult sundkulutustele kuluda ei tohiks, midagi peab jääma ka inimese enda otsustada (kes ostab magusat, kes suitsu, kes ajalehti vms). Kui isikul endal vahendeid ei ole, siis tuleb teha tavapärane maksevõime hindamine ning otsustada, kas vajalikud lisavahendid tulevad teenuse saaja vara arvelt, seaduslikelt ülalpidajatelt või on KOV kohustatud oma vahenditest ülejäänud osa tasuma. Seejuures tuleb arvestada, et käiberaha peaks inimesele ka sel juhul jääma, kui kohamaksumust aitab tasuda ülalpidaja või lähedane.
Kui suur peab olema inimesele jäetav käiberaha? Kas see on nt kindel protsent pensionist?
Käiberaha suurus ei ole ühegi õigusaktiga reguleeritud. Käiberaha eesmärk on inimesele tema väärikuse tagamine, et ta saaks ise selleks vajalikke lisakulusid katta. Ühtset reeglit ei ole, igale inimesele tuleks läheneda individuaalselt ja hinnata tema mõistlikke vajadusi. Kui mõni teenuse saaja soovib osta vaid vahel maiustusi, siis suurema tegevusvõimega kliendile näiteks võib olla vajalik jätta ka käiberaha meelelahutuseks jms.
Kui teenuse saajal on piisavalt vara ja vahendeid, kas siis võiks ta ise tasuda üldhooldusteenuse kulud ning nende lõppedes võtab KOV kohustused üle?
Kui teenuse saaja soovib riigipoolset rahastust saada (esitab taotluse), siis tasub KOV kohustuslikud komponendid (hoolduskulu ja väiksema sissetuleku hüvitise) ning seejuures ei arvesta isiku muid sissetulekuid ega vara.
Riik soovib vältida üldhooldusteenuse rahastamise põhikoormuse langemist inimestele ja nende lähedastele, mistõttu teenusest loobutakse ning lähedased jäävad omastehooldajaks tööelust loobumise ja tervisekahjude arvelt. 2021. a maksid inimesed ca 100 mln teenuse kogukulust ligikaudu 80 mln eurot.
Soovi korral on inimesel võimalik ka loobuda rahastusest ja kohamaksu tasuda omadest vahenditest täies ulatuses. Ennekõike võib see tekkida olukorras, kui KOV hindab, et inimese toimetulekuks ei ole vajalik just ööpäevaringne hoolekandeasutus, kuid inimene ise või tema lähedased soovivad seda teenust kasutada.
Rohkem infot hooldereformi kohta leiate Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt