Teenuste juhi aastapäevakõne

Teenuste juhi aastapäevakõne

21. veebruaril toimus Koeru Hooldekeskuses vabariigi 102. aastapäevale pühendatud kontsert-aktus. Esinesid meie maja isetegevuslased.

Alljärgnevalt teenuste juht Anneli Eelmaa aastapäevakõne.

Head kolleegid ja kliendid!
Esmaspäeval, 24. veebruaril, tähistab Eesti Vabariik oma 102. aastapäeva ja see on sündmus, mida tuleb kindlasti tähistada. Ma usun, et olete minuga nõus, kui ma väidan, et vabariigi aastapäeva tähistamise eesmärgiks on oma riigi väärtustamine. Väärtustame siis! Olgem uhked oma iseseisvuse üle! Meie, eestlased, oleme üks väiksema rahva­arvuga rahvas, kellel on oma riik. Me oleme suutnud eestlust elus hoida ka siis, kui meie riik ei kuulunud mei­le endile.

Eesti riigi sünnipäeva puhul, päikesetõusu ajal heisatakse Toompea tornis pidulikult sini-must-valge riigilipp ja lauldakse hümni. Ka kõikidel majadel üle eesti lehvivad riigilipud. Riik korraldab selle päeva puhul sõjaväe paraadi ja päev lõpeb presidendi piduliku vastuvõtuga, mida meist ilm­selt televiisori vahendusel on kõik näinud.

Nendel pidulikel päevadel kui tähistame Eestimaa sünnipäeva, on põhjust eriliselt tagasi vaadata, lugeda ja meenutada Eesti lugu. Anda au neile, kes selles loos on kogu sajandi jooksul hoidnud elus eesti keelt ja kultuuri. Vaatamata aegade raskustele. Vaatamata riigikorrale ja elukohale.

Jah, Eestil on raske olnud, kuid rasked ajad möödas ja me võime olla õnnelikud selle üle, et Eestis on praegu ra­hu­lik ja me saame elada vabal maal.

Alati on millegi üle nuriseda: palk on väike, koormus on suur või kasvõi seegi, et 24. veebruar kui riigipüha mõnel aastal laupäevale langeb. Jätame selle kõik kasvõi üheks päevaks kõrvale ja keskendume sellele, mis meil tegelikult olemas on. Keskendume eestlaste poolt kätte võideldule ja tuletame meelde, et miski siin maailmas pole jääv ja pöördumatu. Olgugi, et Eesti riik on oma kodanikele pakkunud küllaltki stabiilset pinnast, ei ole midagi tulnud iseenesest. Jätkuva murdumatu vaimu, sihikindluse ja järjepidevusega peavad eestlased seisma oma väärtuste eest täna samamoodi nagu nad tegid seda mööduva sajandi jooksul.

Eestlased on alati tähtsaks pidanud traditsioone ja tavasid, kuid vahel tundub, et oleme nendes liialt kinni ning mõistame hukka iga uuenduse või muutuse.

On loomulik, et jõulude ajal on peolaualal seapraad verivorstide ja hapukapsaga. Jaanipäeval on tava hüpata üle tule, vastlapäeval laseme liugu, lõuna algab kell 12 või, et minu ajal tehti nii või naa – need on tuttavad traditsioonid-tavad.

Kujutame nüüd ette, et ühel päeval pakutakse meile traditsioonilist värskekapsasuppi, kuid enne söömist avastame, et seal on sees makaronid. Kuna juba meie esivanemad on teinud seda suppi kapsa, kartuli, porgandi ja sealihaga, siis lükkame supitaldriku kõrvale ja nosime solvunult ainult leiba.

Vaatamata sellele, et selle supi maitse on hea, on meie söömise keeldumise ainukeseks põhjenduseks see, et traditsioone on rikutud.

See näide on elust enesest ja väga näitlik käitumine praeguses olukorras, kus oleme silmitsi uuendustega.  Ühtäkki, ei sobi enam ükski suund aga me ju teame, et aega enam tagasi ei pööra.

Rohkem mõistmist ja oma asja ajamist, rohkem usaldust, vähem klatši ning näpuga näitamist. Kutsun meid kõiki üles ühtse eesmärgi nimel tegutsema ja vahel ka makaronidega tummist kapsasuppi sööma.

Soovin kõigile ilusat Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva ning rohkem õnne, meele- ja südamerahu Sulle, Sulle, Sulle – meile kõigile! Elagu Eesti!

Jaga teistega:
  •  
  •  
  •  
  •